Türkiisikarva d4

Ma ärkasin, oli külm, kuid see tunne möödus. Istusin nelja punakashalli kiviseina vahel ning otsisin olematut lage... seinade kohal kõrgus vaid must ja violetne taevas ning ma tundsin, et see on õige, sest nii on. Minu jalge ees lebas nahast rihm, millele oli kinnitatud sarnasest materjalist must kotike. Kallasin selle sisu enda ette maha. 3 tetraeedrit puudutasid seintekarva kivipõrandat... ma lugesin nende nurki- 4 igal esemel, kokku 12 nurka. Kolm korrapärast kujundit, kolm kummalist kingitust... ja väike paberitükk. Lugesin seda hoolega: "Sinised õunad kuulavad ja kuuletuvad" Puudutasin ühte tuhmi läbipaistvat eset nimetissõrmega ning see lõi türkiissiniselt helendama. Ma tundsin surinat enda parema käe seljal- Leidsin, et mu käsivarrel oli mulle tundmatu seadeldis, kuid see tundus justkui osa minust, nagu imelik tätoveering. Võtsin sinise kristalli kätte ja teadsin, et see on õun, sest nii oli kirjas.Koheselt hakkas kolmnurkne süvend minu tätoveeringu keskel helendama.
Otsustasin ühendada õuna enda käeseljaga ning mul hakkas soe ja ma tundsin, et tahan seinte vahelt pääseda. Väike sinine kristall praksatas mu käeseljal ja selle külgedele ilmusid mulle tundmatud märgid. Ma teadsin... ma teadsin silmapilkselt, et suudan minna. Tõmbasin rihma enda sinistele elastsetele põlvpükstele ning pistsin kristallõunad nahast vööpauna.
Ma asetasin enda parema käe, millel sinine õun soojalt helendas, punahallile seinale ja astusin sellest kindlalt läbi. Leidsin ennast labürinditaolisest piiritust ruumist ning nägin teda... ta oli nagu mina, ainult kristall ta käeseljal kumas kollaselt. Ta silmad naeratasid mulle ja hetk hiljem vajus see kahvatu kogu läbi kivipõranda. Ma kõndisin läbi järgmise seina. Nüüd olin suuremas kandiliste sammastega saalis ja märkasin ühte endasugust kössitamas toanurgas, tema õun oli sünkjasmust. Lähedalolevast koridorisuudmest jooksis tema ette halli kristalliga olevus, kõlas kõuelaadne kõrvulukustav heli ning halliõunaline olend lagunes laiali, jättes järele vaid 3 kristalli, mis lebasid tuhahunniku keskel. Süngelt nurgas kössitav olend langetas enda käe, millest oli eraldunud surmav must energialaeng. Ta plaksutas rõõmsalt, mustad silmad pärani, ja toetas pea uuesti põlvedele. Hirmuga sukeldusin läbi järgmise seina...