"Kuidas keerata lehekülgi?" ja "Šotimaa kroonikad I"

Igal asjal oma aeg. Ma olen mõelnud juba pikemat aega, et peaksin hävitama kõik jäljed enda olemasolust ÜleMaailmaVõrgus. Niiviisi elaksin vaid reaalsuses, suhtleksin vaid lähedaste inimestega ning oleksin sunnitud otsima illusioone hoopis loovamatest allikatest (kopitanud nahkkaantega raamatud, poolpurjus rändlaulikud ja sõdurid, kelle põlved on tunamullustest noolehaavadest veel valusad). Kahjuks või õnneks olen hetkel virtuaalsusest sõltuv ning seetõttu lasen olematul endal veel edasi elada.
Hoopis teised lood on selle blogiga. Tahtsin alustada uuesti, täiesti nullist, aga viimasel hetkel otsustasin ümber. Las see leht sümboliseerida minu arengut või vähemalt muutumist ajas ja ruumis.
Keeran puhta, kuid küllaltki kopitanud lehekülje ning tilgutan sinna dekoratiivseid tindiplekke- mida kõrgemalt nad kukuvad, seda kaunimad nad tunduvad. Minu taastumine, ümbersünd algas rohelistel Šoti mägismaadel: see oli nädal, mille jooksul sõlmisin enda küljest lahti mineviku ning matsin maha isegi enda nime. Minust sai Andrew.

 Šotimaa kroonikad, I päev

Neljas november aastal 2013

Päev algas varakult. Kell näitas kolme ning uni ei tundunud enam tähtis. Olin pakkinud kõik vajaliku ning jätnud hulgaliselt ruumi kraami jaoks, mida kavatsesin tagasi koju kanda. Minu käsikompsus oli muuhulgas ka pudel Vana Tallinna, kuid selgitan seda valikut hiljem.

Astusin kruusateele, mis viib välja koduväravast ning vaatasin taevasse. Selges taevas jälgis mind kuuketas ja ma mõtlesin, kas ta näib teistsugusena seal, kuhu lähen. Külm õhk äratas mind veelgi enam kui ärevus, mis oli minu üle võimust võtnud juba eelmisel päeval. 

Järgmisel hetkel olin kesklinnas ning istusin bussis, mis oli täis topitud võõraid inimesi, kes kõik sumisesid uniselt. Kusagil minu ümber peitsid end ka minu reisikaaslased, saatjad. Neid oli viis, üks neist oli psühholoog, kuid nad kõik olid neiud (sel hetkel ei osanud ma aimatagi, kui keeruline saab nendega hakkama saamine olema). Sõitsime Lätti ning pärast piinarikast ootamist terminalis, mille käigus nägime näiteks kirevat punti väsinud šoti noormehi, kes üksteist vargsi veepudelitest kastsid, ronisime Riias lennukile.

Olime kõrgel taevas ning kuulasime stjuuardesside ning pilootide aktsentide kõla- tõsised šotlased põhjast, kus keel oli tunduvalt kandilisem, kui olin harjunud.

Ühel hetkel märkasin silmapiiril erkrohelist maariba. Šotimaa- sellel pinnal kõnnivad mehised mehed, kes loobivad palke ja ei karda käia seelikutes ringi. Raudlind maandus ning olimegi Prestwickis. Esimese asjana istusime Starbucksis maha ja koostasime edasise lahinguplaani: rongid, kõndimine, autod ja muu säärane, aga kõigepealt saime Prestwicki läheduses veeta tunnikese. 

Astusime lennujaamast välja ning imetlesime lainjaid rohelisi künkaid, mille kohal laius ideaalne helesinine taevas. Traataia taga oli tihe puuderägastik, mille kaugete võrade vahelt kerkis üksik torn- tundus justkui kiriku tipp. Seadsime eesmärgiks otsida üles ehitis, mille torn meid kaugusest kutsuvalt nöökis. 

Puud hakkasid ühel hetkel hõrenema ning leidsime endalegi üllatuseks imeilusa idüllilise väikelinna, mille madalad majad olid punastest tellistest laotud ning kirev rohi oli täiuslikult pügatud. Liiklus ei olnud aeglane, kuid tundus ebaloomulikult rahulik, tänaval jalutas isa enda punapäise tütrega ning igal nurgal asus vähemalt üks pubi, mille vanamoeline ja ürgmehine välimus mind metsikult kutsus (hoidsin end siiski tagasi). Lõpuks leidsime ka kauge kiriku koos enda torniga, kuid pidime leppima sellega, et kaugusest tundus see ligitõmbavam. 

Prestwickist võtsime rongi, mis viis meid kaugele eemale ning kaugelt eemalt liikusime järgmise raudteeroomajaga lõpuni. Lõpus kohtusime Wallace Academy ajalooõpetajaga, kes meid enda mahtuniversaali mahutas ning, sõites valel pool teed, koolini viis.

Kohtusime enda võõrustajatega. Siinkohal peaksin mainima, et mu pikemapoolsed juuksed, mis musta kaabu ääre alt välja pungitasid, ja lillat värvi vest, mille nööbi küljest rippus kuldkarva uurikett, võisid jätta üsnagi kummalise esmamulje minust kui Ida-Euroopa rännumehest. Mind võttis vastu Bruce'ide perekonna esindaja, noormees nimega Angus (hiljem ta tunnistas, et ma tundusin talle nagu Batmani vaenlasena tuntud Jokker). Ta oli (ja on siiani) väga võimekas muusik, kelle osavusest ka mina hiljem osa sain.

Pärast Wallace Academy's toimunud filmiõhtukatset, mis nurjus tehnika tõttu, liikusime suurema kambaga Bethi (Anguse vegaanist tüdruku) poole. Vaatasime klassikalisi Briti filme: "28 nädalat hiljem" (mis on kõvasti halvem, kui "28 päeva hiljem") ja muidugi meie kõigi lemmikmultifilmi "Brave", kus muu hulgas kepsles mööda Šoti hingematvat loodust ringi ka valge hobune, kellele oli antud sama nimi, mis minu võõrustajal. 

Siis lõppes päev. See oli mitmel viisil ootamatu, sest öökuma oli imeilus: oleksin seda suutnud nautida veel tunde ja Bruce'ide maja külalistetoas (mille seinu kaunistasid teadusraamatud ja ilus must pianiino) haaras mind raske rammestav väsimus, mille olemasolust ei olnud mul enne seda hetke aimugi. Andsin Anguse isale ja emale üle Vana Tallinna (tundsin end seda tehes veidralt, sest mõlemad olid Wallace Academy õpetajad: matemaatika, kui ma ei eksi) ning selgitasin, kuidas ma eelistan olla Andrew. Hallipäine perepea võttis likööripudeli vastu ning ütles magusat aktsenti venitades: "Andrew? Tha's a great sco'ish name. You'll fit right in." Anguse ema meenutas mulle natuke tüsedamat J.K. Rowlingut. Majapidamises pidi olema ka üks noor neiu, kuid selleks hetkeks oli ta juba põhku pugenud ning see tundus ka mulle mõistlikuna.

Ronisin jahedas toas suletekkide vahele, sulgesin silmad ning kuulasin elektrikamina sooja susinat kuni enam ei olnud olemas mind ega tuba.