Kell oli umbes kaheksa. Panin koti üle õla, võtsin vihmavarju käevangu ja astusin tänavale. Taevas oli veel hallikassinine: mitte hele, vaid tume ja kurjakuulutav. See tegi mind rahulikuks: "Jõuan veel näha, kuidas pimedus vaikselt üle majade langeb." Vihma hakkas sadama, kui olin kõndinud ümber kolmanda tänavanurga. Ma ei tundnud piiskade langemist, kuid lombil värelesid juba rahutud rõngad. Möödusin tehasest ja suundusin parki. Auto esilaternad tekitasid kaugele majaseinale minu kujutise, varju. Ja mu vari kõndis mulle vastu. Lõpuks pöördusin tagasi koju. Prilliklaasidel olid ikka veel vihmapiisad ning terve tuba tundus nagu üksik kaader vihmasest filmist.
Rääkisin netis tuttava neiuga ning ta otsustas teha sarnase reisi, et kuulata vihmasadu. Ta sõitis mu maja juurde (Tegelikult sellest mööda ning mul läks paar hetke, et teda leida). Edasi viis tee meid parkimisplatsini ning me istusime autos ning rääkisime peaaegu kuni kella üheni öösel. Tema meelel olid halvad Hispaania saiad ja tüütud sugulased ning mina mõtlesin kaasa, sest mulle tundus kuulamine hea ideena. Lõpuks sõitsime tagasi kesklinnast välja ning meie paranoilisus tekitas tunde, et hall auto jälitas meid mitu tänavavahet... See kõik kustutas igasuguse kurbuse ja melanhoolia. Imeilus õhtu.
No comments:
Post a Comment