Täiesti teisel planeedil

3. mai, laupäev
See algas siiski maa peal. Sõitsime varahommikul bussiga Haapsallu (oli üsna pikk ja tüütu reis) ning sättisime end valmis: kostüümid selga, rollid kindlaks ja autodesse.

3. mai Planeedil Ashtanga
Jacob Eerin

Mina ja Jenny, tüdruk lähedasest kristliku kommuuniga rantšost, olime rännanud samal teel juba mitu päeva ning nüüd istusime mahajäetud angaaride vahel ning põletasime autokummis roogu ja kuivanud rohtu. Tüdruk tundus olevat vägagi huvitatud Maast, eriti poplauljatest ja kontserditest. Kuigi olin ise kunagi seal elanud, eelistan sellest ajast mitte rääkida. Pidime pidevalt liikuma, sest seisvale märklauale on lihtsam pihta saada ning me teadsime, et metsades on vaid loomad ja relvastatud sõdurid. Tihtipeale, kui liikusime metsateedel, pidime seisatama, sest kuulsime veidraid helisid või nägime viirastusi- see on see, mida Ashtanga sinuga pikapeale teeb.
Olen elanud Ashtangal juba 20 aastat. Enne seda elasin Maal. Sündisin USA ühes vaesemas osas. Ema suri sünnitusel ning isa oli vägivaldne joodik. Võibolla oli vanamees seda kuni elu lõpuni, ei tea. Astusin Lõuna Baptisti kiriku teenistusse 14-aastaselt ning sealtkaudu sattusin ZION United Churchi. Selle looja oli James Welch, rohkem legend kui mees. Ta soovis õiglust õiglastele ning karistada neid, kes teiste arvelt paremini elasid. Meil olid plaanid...
Möödusime Jenny'ga varemetest ning nägime laial kivisel teel rändureid. Nad kõndisid meile kindlal sammul vastu ning lehvitasid. Jenny tundis neist ühte, keda kutsuti Tuubiks. Ta oli omamoodi: suhtles looduse ja loomadega, tundis, nägi ja kuulis rohkem, kui teised. Temaga kaasas olid kaks räsitud sõdurit, Philippe ja Roosa. Nad olevat Ulyssesilt tulnud. Jenny oli saadetud vrakki otsima ja hädalisi aitama ning seda ta ka tegi. Mina otsustasin aidata nii, kuidas oskasin. 
Koos jõudsime läbi otsida mitmeid varemeid, mis osutusid kõik täiesti tühjaks, kuni nägime silmapiiril suurt rahvahulka liikumas: kaugemalt tundus, et vähemalt 13 hinge.
Lähemal uurimisel leidsime, et nende hulgas oli ka Jenny tuttav ja hea sõber Rodney, kelle insenerioskustest ma juba teel korduvalt kuulnud olin.
Tekkis segadus. Grupis oli nüüd ligi 20 inimest ja ometi oli keegi puudu. Ulyssesi kapteniabi Michele Fox oli kadunud. Räägiti, et ühel hetkel üritas ta raadiosaatja abil ühendust leida ning teisel oli ta lihtsalt läinud. Kuulsin Ashtanga jõuväljadest, mis inimesi mõjutavad ja võivad tekitada ka täiesti võimatuid anomaaliaid. 
Natukese pusimise peale suutsime saada kapteniabiga ühendust ning leidsime pärast pikemat jalutuskäiku naise ka üles. Tal ei olnud aimugi, mil viisil keegi võib sattuda nii kaugele eemale.
Ashtanga mängis meie meeltega ning reetlikud tihnikud muutsid meid veelgi paranoilisemaks. Rändasime mööda teed kuni üks meist märkas midagi kauguses- luuraja? Alguses ei uskunud paljud, kuid kuna Jenny oli andnud mulle binokli, siis tuli kiirelt ilmsiks, et meile järgneb Vene-Hiina luuraja lahinguvalmis automaatrelvaga.
Sõdurid otsustasid enda relvad langetada ning me saatsime relvitu läbirääkija luurajat uudistama. Pärast pingelisi läbirääkimisi oli selge, et tundmatu sõdur oli Ashtangal vangis nagu meiegi. Ta väitis, et Ulysses lasti õhku kristlaste poolt ning see kinnitas mu kahtlusi. ZION-i plaaniks oli kaaperdada kosmosesüstik ning tuua maalt Ashtangale inimesi, kes seda vajasid. Inimesi, kes uskusid ja palvetasid, kuid pidid nälgima ja magama lageda taeva all. Ashtangal on toitu ja peavarju kõigile- Ashtanga on paradiis õndsatele. See oli see, mida mulle räägiti ning ma uskusin ja tahtsin ZION-i eesmärki täita, et ükski laps ei peaks üles kasvama sellistes tingimustes nagu mina, kuid kõik ZION-i vaimulikud ei olnud ühte meelt süütute ohvrite suhtes. Mõne jaoks oli tähtis vaid eesmärk. Ma hakkasin vastu. Tahtsin kaitsta nii puhast kui ka patust inimhinge, kuid mu kaaslastel oli rohkem võimu. Nad suutsid veenda James Welch'i, et mind saadetaks Ashtangale vangina misjonitööle, kuid teadsin, et sellel oli varjatud põhjus.
Ma ei plaaninud sellest kellelegi rääkida. Vaikisin.
Metsatee oli pikk ning meie plaan oli rännata Häärberisse, mis kõrgus võsade taga. Ashtangal on kõik roheline ja hall nagu sammaldunud kivi. Taimed õõtsuvad tuules ning sahisevad kurjakuulutavalt. Ma ei uskunud enda silmi, kui nägin tihnikust välja lonkamas üht naist, kelle seljal kasvasid puuoksad ning rohekat nahka katsid üksikud lehed. Ta palus meilt vett ning ettevaatlikult me seda talle ka lubasime. Rodney võttis DNA proovi ja oli selge, et naine oli geneetiliselt muundatud. Mõtlesin, kas ka temal on hing. Tundus, et ta hoolis vaid põikesevalgusest ja veest. Lõpuks lasime tal tagasi metsa jalutada: tundus, et sinna ta kuulub.
Kohtasime vibudega sõdureid, kes olid tõenäoliselt parema väljaõppega, kui kogu meie grupp. Mina ja Jenny ei rääkinud nendega, kuid kuulasime siiski tähelepanelikult. Meil õnnestus saada pähkleid ning ronisime angaari katusele, et võtta kehakinnitust. Jenny luges Matteuse poolt kirja pandud Jeesuse mäejutlustust ning me arutlesime selle teemal pikalt. Jenny ei tundnud enda vanemaid ning arvasin, et teadsin, mida ta tunneb. Siiski tundus, et midagi raskemat on ta meelel.
Tuub tundis toidu lõhna ja juhtis meie gruppi väbi metsade õiges suunas. Nägime talutüdrukut, kes vedas käruga toidumoona teise külla vanaemale ning otsustasime vahetada erinevaid esemeid söögi vastu. Minu panuseks oli raamat piiblilugudega, milles oli piisavalt pilte, et äratada isegi talus üles kasvanud lapse tähelepanu.
Pärast söömist rändasime kabelini, kus peitus Piibel, mis kuulus James Welchile... olin kindel, et see oli sõnum mulle. Ma ei teadnud, kuidas andestada enda kunagistele vendadele. Nad olid hukutanud Ulyssesi hävitamisega rohkem hingi, kui nad kunagi päästa suudaksid ning mulle tundus, et nad ei hoolinud sellest enam. Ma ei tahtnud neil lasta hävitada kedagi teist. Mu peas keerles laastav mõte sellest, mis juhtuks Jenny'ga, kui mu kunagised usukaaslased tema meeled mürgitaksid. 

Olime liikunud häärberini, mille ees oots meid Vene-Hiina sõduri märgistusega mees, kes nimetas end Dmitriks. Ta hoidis pantvangis Ulyssesi kaptenit ja veel mitut reisijat ning tema valduses oli Ulyssesi Must Kast, millel olev info annaks kätte laeva õhkijate asukoha. Olukord muutus aina pingelisemaks. Läbirääkimised ähvardasid lõppeda katastroofiliselt. Relvad vinnastati, minu sõrmed keerdusid mõõga käepideme ümber rusikasse...