The Bells of St. John and a War Sun

Dear Reader (Which means either an older me, a person, who is connected to me or someone, who found this blog by accident)

It has been a long time indeed since the last entry in this journal or at least it feels like it. I have been engaged in several varied activities and thought a great lot of things, some of which I will let you know of right now.

Firstly, I rang the bells of St. John's church at twelve o'clock on the seventeenth of June. It is important because those bells are gigantic and I've always wondered what it would be like to be the hunchback in the tower.

Secondly, I found out that Canadian whiskey, champagne and some stronger ethyl alcohol based drinks don't induce a hangover in me. This will become handy in times, where I need to intoxicate myself out of an edgy situation.

Thirdly, I found that playing a huge 4X strategy game for 12 hours after drinking the previous night may end with hilariously surprising results. It was my first time playing a 4X boardgame and yet I did manage to be the first (and arguably the only one) to build the most powerful battle vehicles in the game- The War Suns. During this rather long game I presumed the alias of Dr.Warsun, for I was madly in love with this giant spherical battleship (strongly resembling a Death Star). In the end of the game I had two of these beastly bits of machinery and only one other person had managed to build one these himself, but sadly it never left his space dock. I will remain Dr. Warsun in every game of Twilight Imperium from now on.

Dr.Warsun and his advisor/archnemesis

Eyes to the skies, I have a War Sun.
Good day to you!

06.06.2014

Evenin'!

This day has been a delight. A slow one, but nevertheless a delight indeed. This very morning I wiped off the dust from my summer hat and pondered upon the importance of fisticuffs and chess with The Big Bad Wolf- a tutor no one seems to be taking a liking to (this includes me as well).
After sketching myself with my pet bear Churchill I got talking to lady Red.
The discussion took a turn to ice cream. We both seem to like coffee flavoured treats the most, so we've made plans to plan a picnic with only one other guest, the ice cream.
I made the note that I've taken a liking to those long-necked spoons that remind me of swans rather than giraffes and also confided that I have in my possession not even one of these wonderful items.
Lady Red promptly replied: "I have two long spoons... They are for latte mugs."
Next I went on a bit of a ramble, as I do ever so often: "Damn it! I wish your long spoons would change their culinary orientation." I said with pretend concern.
"Yes, it is now a term describing this trait of kitchen utensils." I added as I felt particularly amused.
I imagined a scene and presented the idea: "Only to be used in very very posh restaurants.
"I do believe this spoon is slightly curved at the end."
"I beg your pardon, sir. It is a true travesty that such a fine shroom spoon has decided to change it's culinary orientation to a mere minuscule gravy ladle..." "
I should write children's books for rich kids.

Yours truly,
Andrew

Mida ma näen?

Ärkasin, haarasin pildimasina ja jäljendasin seda, mida märkasin kõige esimesena. 

Vasak käsi...

Clockhands...

Järeldus- hommikuti ma näen käsi.

Ah... mornings.

Täiesti teisel planeedil

3. mai, laupäev
See algas siiski maa peal. Sõitsime varahommikul bussiga Haapsallu (oli üsna pikk ja tüütu reis) ning sättisime end valmis: kostüümid selga, rollid kindlaks ja autodesse.

3. mai Planeedil Ashtanga
Jacob Eerin

Mina ja Jenny, tüdruk lähedasest kristliku kommuuniga rantšost, olime rännanud samal teel juba mitu päeva ning nüüd istusime mahajäetud angaaride vahel ning põletasime autokummis roogu ja kuivanud rohtu. Tüdruk tundus olevat vägagi huvitatud Maast, eriti poplauljatest ja kontserditest. Kuigi olin ise kunagi seal elanud, eelistan sellest ajast mitte rääkida. Pidime pidevalt liikuma, sest seisvale märklauale on lihtsam pihta saada ning me teadsime, et metsades on vaid loomad ja relvastatud sõdurid. Tihtipeale, kui liikusime metsateedel, pidime seisatama, sest kuulsime veidraid helisid või nägime viirastusi- see on see, mida Ashtanga sinuga pikapeale teeb.
Olen elanud Ashtangal juba 20 aastat. Enne seda elasin Maal. Sündisin USA ühes vaesemas osas. Ema suri sünnitusel ning isa oli vägivaldne joodik. Võibolla oli vanamees seda kuni elu lõpuni, ei tea. Astusin Lõuna Baptisti kiriku teenistusse 14-aastaselt ning sealtkaudu sattusin ZION United Churchi. Selle looja oli James Welch, rohkem legend kui mees. Ta soovis õiglust õiglastele ning karistada neid, kes teiste arvelt paremini elasid. Meil olid plaanid...
Möödusime Jenny'ga varemetest ning nägime laial kivisel teel rändureid. Nad kõndisid meile kindlal sammul vastu ning lehvitasid. Jenny tundis neist ühte, keda kutsuti Tuubiks. Ta oli omamoodi: suhtles looduse ja loomadega, tundis, nägi ja kuulis rohkem, kui teised. Temaga kaasas olid kaks räsitud sõdurit, Philippe ja Roosa. Nad olevat Ulyssesilt tulnud. Jenny oli saadetud vrakki otsima ja hädalisi aitama ning seda ta ka tegi. Mina otsustasin aidata nii, kuidas oskasin. 
Koos jõudsime läbi otsida mitmeid varemeid, mis osutusid kõik täiesti tühjaks, kuni nägime silmapiiril suurt rahvahulka liikumas: kaugemalt tundus, et vähemalt 13 hinge.
Lähemal uurimisel leidsime, et nende hulgas oli ka Jenny tuttav ja hea sõber Rodney, kelle insenerioskustest ma juba teel korduvalt kuulnud olin.
Tekkis segadus. Grupis oli nüüd ligi 20 inimest ja ometi oli keegi puudu. Ulyssesi kapteniabi Michele Fox oli kadunud. Räägiti, et ühel hetkel üritas ta raadiosaatja abil ühendust leida ning teisel oli ta lihtsalt läinud. Kuulsin Ashtanga jõuväljadest, mis inimesi mõjutavad ja võivad tekitada ka täiesti võimatuid anomaaliaid. 
Natukese pusimise peale suutsime saada kapteniabiga ühendust ning leidsime pärast pikemat jalutuskäiku naise ka üles. Tal ei olnud aimugi, mil viisil keegi võib sattuda nii kaugele eemale.
Ashtanga mängis meie meeltega ning reetlikud tihnikud muutsid meid veelgi paranoilisemaks. Rändasime mööda teed kuni üks meist märkas midagi kauguses- luuraja? Alguses ei uskunud paljud, kuid kuna Jenny oli andnud mulle binokli, siis tuli kiirelt ilmsiks, et meile järgneb Vene-Hiina luuraja lahinguvalmis automaatrelvaga.
Sõdurid otsustasid enda relvad langetada ning me saatsime relvitu läbirääkija luurajat uudistama. Pärast pingelisi läbirääkimisi oli selge, et tundmatu sõdur oli Ashtangal vangis nagu meiegi. Ta väitis, et Ulysses lasti õhku kristlaste poolt ning see kinnitas mu kahtlusi. ZION-i plaaniks oli kaaperdada kosmosesüstik ning tuua maalt Ashtangale inimesi, kes seda vajasid. Inimesi, kes uskusid ja palvetasid, kuid pidid nälgima ja magama lageda taeva all. Ashtangal on toitu ja peavarju kõigile- Ashtanga on paradiis õndsatele. See oli see, mida mulle räägiti ning ma uskusin ja tahtsin ZION-i eesmärki täita, et ükski laps ei peaks üles kasvama sellistes tingimustes nagu mina, kuid kõik ZION-i vaimulikud ei olnud ühte meelt süütute ohvrite suhtes. Mõne jaoks oli tähtis vaid eesmärk. Ma hakkasin vastu. Tahtsin kaitsta nii puhast kui ka patust inimhinge, kuid mu kaaslastel oli rohkem võimu. Nad suutsid veenda James Welch'i, et mind saadetaks Ashtangale vangina misjonitööle, kuid teadsin, et sellel oli varjatud põhjus.
Ma ei plaaninud sellest kellelegi rääkida. Vaikisin.
Metsatee oli pikk ning meie plaan oli rännata Häärberisse, mis kõrgus võsade taga. Ashtangal on kõik roheline ja hall nagu sammaldunud kivi. Taimed õõtsuvad tuules ning sahisevad kurjakuulutavalt. Ma ei uskunud enda silmi, kui nägin tihnikust välja lonkamas üht naist, kelle seljal kasvasid puuoksad ning rohekat nahka katsid üksikud lehed. Ta palus meilt vett ning ettevaatlikult me seda talle ka lubasime. Rodney võttis DNA proovi ja oli selge, et naine oli geneetiliselt muundatud. Mõtlesin, kas ka temal on hing. Tundus, et ta hoolis vaid põikesevalgusest ja veest. Lõpuks lasime tal tagasi metsa jalutada: tundus, et sinna ta kuulub.
Kohtasime vibudega sõdureid, kes olid tõenäoliselt parema väljaõppega, kui kogu meie grupp. Mina ja Jenny ei rääkinud nendega, kuid kuulasime siiski tähelepanelikult. Meil õnnestus saada pähkleid ning ronisime angaari katusele, et võtta kehakinnitust. Jenny luges Matteuse poolt kirja pandud Jeesuse mäejutlustust ning me arutlesime selle teemal pikalt. Jenny ei tundnud enda vanemaid ning arvasin, et teadsin, mida ta tunneb. Siiski tundus, et midagi raskemat on ta meelel.
Tuub tundis toidu lõhna ja juhtis meie gruppi väbi metsade õiges suunas. Nägime talutüdrukut, kes vedas käruga toidumoona teise külla vanaemale ning otsustasime vahetada erinevaid esemeid söögi vastu. Minu panuseks oli raamat piiblilugudega, milles oli piisavalt pilte, et äratada isegi talus üles kasvanud lapse tähelepanu.
Pärast söömist rändasime kabelini, kus peitus Piibel, mis kuulus James Welchile... olin kindel, et see oli sõnum mulle. Ma ei teadnud, kuidas andestada enda kunagistele vendadele. Nad olid hukutanud Ulyssesi hävitamisega rohkem hingi, kui nad kunagi päästa suudaksid ning mulle tundus, et nad ei hoolinud sellest enam. Ma ei tahtnud neil lasta hävitada kedagi teist. Mu peas keerles laastav mõte sellest, mis juhtuks Jenny'ga, kui mu kunagised usukaaslased tema meeled mürgitaksid. 

Olime liikunud häärberini, mille ees oots meid Vene-Hiina sõduri märgistusega mees, kes nimetas end Dmitriks. Ta hoidis pantvangis Ulyssesi kaptenit ja veel mitut reisijat ning tema valduses oli Ulyssesi Must Kast, millel olev info annaks kätte laeva õhkijate asukoha. Olukord muutus aina pingelisemaks. Läbirääkimised ähvardasid lõppeda katastroofiliselt. Relvad vinnastati, minu sõrmed keerdusid mõõga käepideme ümber rusikasse...

Üks kaader vihmasest filmist

Kell oli umbes kaheksa. Panin koti üle õla, võtsin vihmavarju käevangu ja astusin tänavale. Taevas oli veel hallikassinine: mitte hele, vaid tume ja kurjakuulutav. See tegi mind rahulikuks: "Jõuan veel näha, kuidas pimedus vaikselt üle majade langeb." Vihma hakkas sadama, kui olin kõndinud ümber kolmanda tänavanurga. Ma ei tundnud piiskade langemist, kuid lombil värelesid juba rahutud rõngad. Möödusin tehasest ja suundusin parki. Auto esilaternad tekitasid kaugele majaseinale minu kujutise, varju. Ja mu vari kõndis mulle vastu. Lõpuks pöördusin tagasi koju. Prilliklaasidel olid ikka veel vihmapiisad ning terve tuba tundus nagu üksik kaader vihmasest filmist.

Rääkisin netis tuttava neiuga ning ta otsustas teha sarnase reisi, et kuulata vihmasadu. Ta sõitis mu maja juurde (Tegelikult sellest mööda ning mul läks paar hetke, et teda leida). Edasi viis tee meid parkimisplatsini ning me istusime autos ning rääkisime peaaegu kuni kella üheni öösel. Tema meelel olid halvad Hispaania saiad ja tüütud sugulased ning mina mõtlesin kaasa, sest mulle tundus kuulamine hea ideena. Lõpuks sõitsime tagasi kesklinnast välja ning meie paranoilisus tekitas tunde, et hall auto jälitas meid mitu tänavavahet... See kõik kustutas igasuguse kurbuse ja melanhoolia. Imeilus õhtu.

"Kuidas keerata lehekülgi?" ja "Šotimaa kroonikad I"

Igal asjal oma aeg. Ma olen mõelnud juba pikemat aega, et peaksin hävitama kõik jäljed enda olemasolust ÜleMaailmaVõrgus. Niiviisi elaksin vaid reaalsuses, suhtleksin vaid lähedaste inimestega ning oleksin sunnitud otsima illusioone hoopis loovamatest allikatest (kopitanud nahkkaantega raamatud, poolpurjus rändlaulikud ja sõdurid, kelle põlved on tunamullustest noolehaavadest veel valusad). Kahjuks või õnneks olen hetkel virtuaalsusest sõltuv ning seetõttu lasen olematul endal veel edasi elada.
Hoopis teised lood on selle blogiga. Tahtsin alustada uuesti, täiesti nullist, aga viimasel hetkel otsustasin ümber. Las see leht sümboliseerida minu arengut või vähemalt muutumist ajas ja ruumis.
Keeran puhta, kuid küllaltki kopitanud lehekülje ning tilgutan sinna dekoratiivseid tindiplekke- mida kõrgemalt nad kukuvad, seda kaunimad nad tunduvad. Minu taastumine, ümbersünd algas rohelistel Šoti mägismaadel: see oli nädal, mille jooksul sõlmisin enda küljest lahti mineviku ning matsin maha isegi enda nime. Minust sai Andrew.

 Šotimaa kroonikad, I päev

Neljas november aastal 2013

Päev algas varakult. Kell näitas kolme ning uni ei tundunud enam tähtis. Olin pakkinud kõik vajaliku ning jätnud hulgaliselt ruumi kraami jaoks, mida kavatsesin tagasi koju kanda. Minu käsikompsus oli muuhulgas ka pudel Vana Tallinna, kuid selgitan seda valikut hiljem.

Astusin kruusateele, mis viib välja koduväravast ning vaatasin taevasse. Selges taevas jälgis mind kuuketas ja ma mõtlesin, kas ta näib teistsugusena seal, kuhu lähen. Külm õhk äratas mind veelgi enam kui ärevus, mis oli minu üle võimust võtnud juba eelmisel päeval. 

Järgmisel hetkel olin kesklinnas ning istusin bussis, mis oli täis topitud võõraid inimesi, kes kõik sumisesid uniselt. Kusagil minu ümber peitsid end ka minu reisikaaslased, saatjad. Neid oli viis, üks neist oli psühholoog, kuid nad kõik olid neiud (sel hetkel ei osanud ma aimatagi, kui keeruline saab nendega hakkama saamine olema). Sõitsime Lätti ning pärast piinarikast ootamist terminalis, mille käigus nägime näiteks kirevat punti väsinud šoti noormehi, kes üksteist vargsi veepudelitest kastsid, ronisime Riias lennukile.

Olime kõrgel taevas ning kuulasime stjuuardesside ning pilootide aktsentide kõla- tõsised šotlased põhjast, kus keel oli tunduvalt kandilisem, kui olin harjunud.

Ühel hetkel märkasin silmapiiril erkrohelist maariba. Šotimaa- sellel pinnal kõnnivad mehised mehed, kes loobivad palke ja ei karda käia seelikutes ringi. Raudlind maandus ning olimegi Prestwickis. Esimese asjana istusime Starbucksis maha ja koostasime edasise lahinguplaani: rongid, kõndimine, autod ja muu säärane, aga kõigepealt saime Prestwicki läheduses veeta tunnikese. 

Astusime lennujaamast välja ning imetlesime lainjaid rohelisi künkaid, mille kohal laius ideaalne helesinine taevas. Traataia taga oli tihe puuderägastik, mille kaugete võrade vahelt kerkis üksik torn- tundus justkui kiriku tipp. Seadsime eesmärgiks otsida üles ehitis, mille torn meid kaugusest kutsuvalt nöökis. 

Puud hakkasid ühel hetkel hõrenema ning leidsime endalegi üllatuseks imeilusa idüllilise väikelinna, mille madalad majad olid punastest tellistest laotud ning kirev rohi oli täiuslikult pügatud. Liiklus ei olnud aeglane, kuid tundus ebaloomulikult rahulik, tänaval jalutas isa enda punapäise tütrega ning igal nurgal asus vähemalt üks pubi, mille vanamoeline ja ürgmehine välimus mind metsikult kutsus (hoidsin end siiski tagasi). Lõpuks leidsime ka kauge kiriku koos enda torniga, kuid pidime leppima sellega, et kaugusest tundus see ligitõmbavam. 

Prestwickist võtsime rongi, mis viis meid kaugele eemale ning kaugelt eemalt liikusime järgmise raudteeroomajaga lõpuni. Lõpus kohtusime Wallace Academy ajalooõpetajaga, kes meid enda mahtuniversaali mahutas ning, sõites valel pool teed, koolini viis.

Kohtusime enda võõrustajatega. Siinkohal peaksin mainima, et mu pikemapoolsed juuksed, mis musta kaabu ääre alt välja pungitasid, ja lillat värvi vest, mille nööbi küljest rippus kuldkarva uurikett, võisid jätta üsnagi kummalise esmamulje minust kui Ida-Euroopa rännumehest. Mind võttis vastu Bruce'ide perekonna esindaja, noormees nimega Angus (hiljem ta tunnistas, et ma tundusin talle nagu Batmani vaenlasena tuntud Jokker). Ta oli (ja on siiani) väga võimekas muusik, kelle osavusest ka mina hiljem osa sain.

Pärast Wallace Academy's toimunud filmiõhtukatset, mis nurjus tehnika tõttu, liikusime suurema kambaga Bethi (Anguse vegaanist tüdruku) poole. Vaatasime klassikalisi Briti filme: "28 nädalat hiljem" (mis on kõvasti halvem, kui "28 päeva hiljem") ja muidugi meie kõigi lemmikmultifilmi "Brave", kus muu hulgas kepsles mööda Šoti hingematvat loodust ringi ka valge hobune, kellele oli antud sama nimi, mis minu võõrustajal. 

Siis lõppes päev. See oli mitmel viisil ootamatu, sest öökuma oli imeilus: oleksin seda suutnud nautida veel tunde ja Bruce'ide maja külalistetoas (mille seinu kaunistasid teadusraamatud ja ilus must pianiino) haaras mind raske rammestav väsimus, mille olemasolust ei olnud mul enne seda hetke aimugi. Andsin Anguse isale ja emale üle Vana Tallinna (tundsin end seda tehes veidralt, sest mõlemad olid Wallace Academy õpetajad: matemaatika, kui ma ei eksi) ning selgitasin, kuidas ma eelistan olla Andrew. Hallipäine perepea võttis likööripudeli vastu ning ütles magusat aktsenti venitades: "Andrew? Tha's a great sco'ish name. You'll fit right in." Anguse ema meenutas mulle natuke tüsedamat J.K. Rowlingut. Majapidamises pidi olema ka üks noor neiu, kuid selleks hetkeks oli ta juba põhku pugenud ning see tundus ka mulle mõistlikuna.

Ronisin jahedas toas suletekkide vahele, sulgesin silmad ning kuulasin elektrikamina sooja susinat kuni enam ei olnud olemas mind ega tuba.

Captain Hook or Harvey Two-Face?

I am not sure what is real anymore. Today I dreamed that everything was alright and my life wasn't falling apart like a jenga tower being attacked by a furious child. It was somewhere between 1:25 AM and 3:04 AM. I know it because I woke up and stared at the damn clock for 30 minutes straight like it was guilty of ruining my chance of spending another 5 minutes in a lie. It's not even a beautiful lie... just something that's relatively ok, but weirdly it has become a new high point for me. Now that I think of it, it has been the only high point in the last few months.
It's becoming painfully clear to me that all of my friends are leaving. Some because they don't need me, some because they never liked me, but mostly I think they've figured out how fucking shit I am at leading a life. I went to the psychologist and she told me that I should think about what I want more, because no one else cares about what you want or feel. And all I could think of was... Well that can't be true. I care about other people... why wouldn't they care for me.*Pause... Thinking about what I thought back then...* Oh what fucking stupid thoughts pervaded my naive head... But I am not changing my ways. I can't. It seems impossible for me to think about what I want and need... before other people's needs and I told this to the psychologist... she didn't think there could be anything done either. I'd like to think I am not going mad, but whenever I think about dying now, (and lately I do it a lot for obvious reasons) I feel like it is my obligation to at the very least make it count. In my mind it has hundreds of great scenarios varying from "shoving someone off the highway and getting hit by a car myself" to "donating every organ in my body simultaneously to save an orphanage full of sick children".
I can't sleep. If I could, then I'd be doing it right now, but for now I have to settle with watching videos, reading articles and writing this festering turd of a blog all at the same time. Why on earth would I keep my mind fully occupied? Because if I had enough room to ponder about the deep meaning of my life and future... well... let's say that's not something that would keep me alive until the end of this week.
Don't get me wrong, it's not all bad. I've forced myself to work out until I can't think correctly anymore and I believe there are some results. It's either the fact that I'm starting to get more fit or that I am going well out of my mind and can't see straight. Also I'd like to think that when the next great metaphorical plane of crap crashes into one of my jenga towers of life I will not feel much more pain than I am feeling already. Of course I am aware that the next hit probably will be the fact that it can get worse... much worse. Murphy's laws basically say that it will get worse and it will get worse fast.
Then again I would like to hope that once life screws me over again it would do something creative. One day I might wake up and get my arm cut off clean just below the elbow and I'd have a hook melted onto the stump by some freak accident. Possibly I will fall asleep at some place (maybe at a party) and some smoker would leave a lit cigarette on my makeshift 100% cotton sweater-pillow, so now, when I wake up, my face is half-burnt, rendering me a disastrous train wreck of a human for the rest of my life and possibly half- or completely blind.
My life and future options sound damn great at the moment. I better start watching the new season of Elementary now. Every night gets longer than the last one.